Meie katse jõuda mäele (millel on suur rist)

Alcoi linna jõudes, oli kindel plaan käia ära mäel, kus asub suur rist. Neli nädalat hiljem otsustasime selle lõpuks ette võtta. Vahepealsel ajal uuris Cristina, kuidas sinna üles saada. Talle räägiti, et mõistlik oleks minna taksoga Preventorioni juurde (suur maja poolel mäel). Otsustasime siiski raha mitte taksole raisata ja hakkasime jala mäe poole kõndima. Me ei leidnud teed, mida mööda mäest üles minna (me ei teadnud kus see on), otsustasime lihtsalt hakata kusagilt üles poole ronima. Üles poole liikudes saime aru, et see pole lihtne katsumus. Rada mida mööda liikusime, oli väga porine ja libe (kuna vihma sadas). Liikudes mäkke, märkasime sõiduteed, milleni oli kindel plaan jõuda, et seda mööda edasi liikuda. Jõudes lõpuks sõiduteeni, märkasime ees tunnelit ja mõistsime, et sealt pole mõistlik minna. Seejärel otsustasime liikuda sõidutee kõrval olevast kivitrepist üles ja vaadata mis seal hoopis on. Jõudnud trepist üles, nägime vaatega kohta. Tegime paar pilti ja liikusime edasi. Üsna pea märkasime mälestusmärke, neist ühe kõrval nägime pilti koerast millest võime oletada, et tegemist on koertele pühendatud kohaga (kindlad ei ole). Otsustasime liikuda edasi üles. Lõpuks jõudsime Preventorionini ja seal mõistsime, et ristiga mäele jõudmine oleks olnud liigne eneseületus arvestades meie varustust(0,5l vett kummalegi). Otsustasime liikuda Preventoriumist edasi ja vaadelda hoopis sealset loodust, mis oli väga kaunis. Päeva lõpuks olime rahul oma otsusega mitte taksot kasutada, sest seda kogemust ei anna millegagi võrrelda.

Cristina ja Mona 

MJ216